Kõnekäänd

Kord oli külas suur kiigepidu. Rahvast oli kokku tulnud Sõrvest ja Säärest. Minagi olin seal.
Sain kõrtsi juures oma kauge sugulasega kokku. Ajasime juttu maast ja ilmast. Sugulane laulis kui lepalind, aga kui jutt asjalikuks kiskus, siis oli tal suu kinni kui konnal jakobipäeval. Käitumiselt oli äge, tahtis kõva mees olla ja mängis laia lehte, aga väljanägemiselt oli niru ja kõver nagu Rõngu kõrts.
Toopi tükkis teiste kulul täitma. Oma kopika hõõrus enne peos kuumaks, kui välja andis. Sõi ja salgas. Selline käitumine ajas minulgi kopsu üle maksa. Mis sest et sugulane, igal asjal on piir.
Kõrtsis teadagi kõrtsi värk. Nii mõnigi mees oli peni käest leiva ära võtnud ja iga kell valmis taplema. Nüüd oli mehikesel vesi ahjus. "Õndsam on anda kui võtta," mõtlesin mina ja andsin oma panuse rusikavõitlusse.Asi lõppes kurvalt. Kõrtsmik nimelt näitas meile kätte koha, kuhu puusepp hoonele augu oli jätnud. Läksin koju, silm kui pajapõhi must ja händ jalge vahel.