Eestlaste rahvustoidud

                                                  Eestlaste rahvustoidud

 

 

 

 

 

 

Eestlaste peamiseks toiduks oli vanasti leib ja mitmesugused jahutoidud. 

Piima ja piimasaadusi kasutati vähe.

Lüpsiperioodil valmistati võid ja säilitati soolatult sügiseks ja talveks.

Suur osatähtsus toidus oli herne-, oa-, läätse-, tangu- ja jahusuppidel.

Väga rohkesti kasutati toiduks seeni, marju, pähkleid ja kõiki metsasaadusi värskelt ning soolatult ja hapendatult.

 Kasemahla tarvitati joogina nii värskena kui ka hapendatuna, mida jätkus joogiks hilissuveni.

Toite ja jooke tehti magusaks meega. Pidulikeks toitudeks olid tanguvorstid , seapea, sealiha ja sült e. jaheliha, mida valmistati koos kontidega.

Jookidest valmistati õlut ja mõdu.

 

 

  

 

                                             Eestlaste pulmakombed

 

Eesti pulmakombeid ja – tavasid on võimalik jälgida alles 19. sajandi algusest.

Kiriklik laulatuski sai pulmakommete üheks osaks alles 19. sajandi teisel poolel. 

Laulatuse ja pulmade vaheajal paari veel abiellunuks.

Abielu sõlmimise keskseimaks ja otsustavaimaks toiminguks oli kombekohane tanutamine. 

Pulmalaud kaeti kollektiivsel abistamisel.

Pulmade kõrghetkeks oli tanutamine ehk linutamine. Pruut vabastati nägu ja pead katnud linikust ning see asendati tanuga, ette seoti põll. Mõrsjast sai sellega noorik. Tanu ja põll olid abielunaise peamisteks tunnusteks.

 

 Külalised püüdsid lõpuks pulmakulutusi ühiselt katta, kinkides raha või mitmesuguseid esemeid.

Enamus inimesi jäid pulmamajas ööseks ning siis varastasid agaramad pulmalised kaaslastelt riideid. Järgmisel päeval toimus varastatud asjade peale oksjon. Algselt läks kogutud raha pulmapeo jätkamiseks, hiljem aga pulmapeo jätkamiseks. Lõpuks keedeti traditsiooniline lõputoit – kapsasupp, klimbisupp koorega kartulid vms.

 

  

 

              

 

 

 

                                                        Maausk

 

 

Maausuks nimetatakse eeskätt eesti rahvausundi kristluse-eelsetel kihistustel põhinevat tänapäeva usulist liikumist.

Erinevalt taarausust puudub tänapäeva maausul ühtne dogmaatika ja reeglistik. Peamisteks põhimõteteks on looduse ja esivanemate austamine. Maausuliste koondamiseks ja maausuliste huvide esindamiseks moodustati 1995. aastal usuline ühendus Maavalla Koda.

Maausku on koos taarausuga seostatud neošamanismiga.

 

 Maausuks või maauskudeks on vahel nimetatud ka teiste rahvaste loodususundeid. Eesti maausulised soovitavad teiste rahvaste loodususkude kohta kasutada pigem nimetusi "omausk", "loodususk" või "põlisusk" või kohalikest keeltest pärinevaid mõisteid nagu "haltiausko".