Ootamatus

Ühel reede õhtul toimus Palmstreeti tänaval asuvas majas karm mõrv, mida hakkas uurima kurjategijate hirm detektiiv McCane.Hendrikus, Karlil oli sala suhe oma isaga ja ta teadis et kui see avalikuse ette tuleb on ta elu läbi. Ta läks pubisse kus ta isa sõber jõi end purju ja üritas unustada mida ta oma sõbra ja poja kohta teada sai. Karl võttis noa lõi kõrri ja jooksis minema. Ta põgenes oma koju ja pani ukse lukku ja jäi hommikut ootama. Kuid öö venis ja venis...Lõpuks jäi ta magama. Hommikul ärkas ta suure peavaluga. Ta läks politseisse ja tahtis ennast ülesse anda, kuna süümepiinad olid liiga suured. Talle aga öeldi, et mõrvar on juba leitud. Ta ei usukunud seda ja paari päeva pärast läks ta vanglasse, seda meest vaatama.Vangis istus tuletõrje kapten hüüdnimega väike Tom, kes oli talle väga hea sõber. Tom vastas:"Sina Hendrikus lõbutse isaga, teil on veel pikk elu ees." Karl soovis veel head elu ning ruttas minema, sest oli vaja panna kohver valmis reisiks. Väike Tom hakkas kättemaksu plaani välja mõtlema. Ta kirjutas selle vangla seinale kuid ei tulnud selle mõtte peale, et teised võivad seda näha. Kui Hendrikus ja isa reisilt tagasi jõudsid sai Karl ettearvamatu teate. Tom oli põgenenud vanglast, et Hendrikule kätte maksta. Karl oli väga ehmunud ega teadnud mida teha. Kui Hendrikus oma bändiga proovi tegi, tema garaažis kell 13.00 tuli väike Tom tema ukse taha ning koputas vihaselt. Karl ehmus ning jooksis kähku minema sealt. Kui teised mehed uksele läksid oli väike Tom kadunud. Hendrikus ei saanud enam kaua peituda, kord tuli tal ikka Tomiga kohtuda. Ta saatis Tomile kirja kus seisis: Homme päeval kell 2, Washington'i pargis.
Hommikul rääkis Hendrikus kogu oma loo isale ära ning lootis leida vastust, mida teha. Kuid ei, isa eriti ei saanud arugi tekstist, ainult noogutas. Kui Karl parki jõudis polnud seal kedagi ning ta käis natuke ringi pargis. Puu tagant tuli välja Tom, nuga käes ning üsnagi vihane. Tal oli palju küsimusi Karlile ja Karlil Tomile. Lõpuks lahenes kõik normaalselt. Tom ja Karl olid sõbrad. Ainult isa sai vihaseks ning tappis Tomi, sealsamas pargis, sel samal kellal. Hendrikus kartis nüüdsest isa ning jooksis ära. Ta sõitis lennukiga Taisse, et seal rahulikult oma elu elada. Isa saadi kätte. Seda luges Hendrikus lehest, kus oli kirjas: Kardetuim mees! Hendrikule tuli kohe meelde kahe aasta tagune mälestus ning ta minestas. Siis kui Hendrikus avastati oli juba liiga hilja, ta oli juba surnud 3 tundi.

Juhtum Yellow Street'il

Toas oli vaid üks inimene ja ainus hääl, mis sealt kostis, oli selle inimese käes oleva sulepea krabin, kui seda rida rea järel mööda paberit veeti.Polnud kedagi, kes oleks lugenud neid paberile veetavaid ridu. Ja kui seal olekski keegi viibinud, oleks ta vaevalt oma silmi uskunud. Sest see, mida seal kirja pandi, oli selge, pisiasjadeni hoolikalt läbi mõeldud mõrv.
Mõrv oli kavatsetud tühjas tänavas ning mõrvata taheti üht kohtunikku, kuna ta oli mõistnud süüdi inimese kes oli täiesti süütu. Kirjelduse järgi toimus see öösel, kella kaheteistkümmne paiku. Tänav nimega Yellow oli alati tühi inimestest. Seal küll liikusid mõned koerad, kassid kuid see tundus nii jube, et kellegil polnud tahtmist sinna minna. Kohtuniku nimi oli William Street. Väga karm ja õiglane mees. Kirja kirjutaja oli Peter Chance. Mees kes süüdi mõisteti oli tema vend ning Peter tahtis õiglust jalule seada. Mõrv toimis täpselt.
Hommikul avastas üks vananaine kohtuniku maas lamavalt. Ta ehmus ning karjatas. Kohale tormas mõni meeter edasi kõndinud politseinik. Ta oli olnud enne detektiiv ja nüüd ta sai selle töö tagasi. Politseinik tegutses omaette. Peter Chance oli väga täpne mees ning ei jätnud omastarust ühtegi niidijuppi sündmuspaigale. Politseinik Patrick siiski leidis midagi. Muidugi jõudis kohale ka päris patrull. Patrick leidis mõrvariista ja juuksekarva. Muud polnud tal praegu vajagi kuna ta oli väga vaimustuses.
***

Juuksekarva omanik oligi Peter Chance. Politseinik tahtis temaga kokku saada ning saatis talle kirja kus seisis: Tere, ilmselt tead miks ma kirja saatsin. Kohtume homme Garden Park'is kell 12 päeval.

Peter oli ehmunud, kuna ei arvanud, et keegi ta leiab. Ta ei pannud ka pahaks kohtumist inimesega.
Järgmisel päeval kui Peter ja Patrick kohtusid ei osanud nad teineteist ära arvata. Nad olid vanad vanad sõbrad. Lihtsalt Patrickule ei tulnud meelde nimi Peter Chance. Ta rääkis nii nagu jutt oli ning Peter kahjuks langes lõksu. Mr.Chance vastas jaatavalt jutule ning politseinik ehmus.

Aga ta tahtis teada kuidas jutt tegelikult käis, kuna Peter on väga südamlik, ega taha kellegile halba. Tema vend, Tom oli mõjutanud Peteri nii ära, et ta enam ei saanud midagi teha. Pealegi ei tahtnud ta oma vennast loobuda. Kuid nüüd jäi ju vend veel kauemaks ajaks vangi ja kahjuks läks ka Peter mõneks ajaks. Nii umbes 7 aastat. Politseinik oli uhkust täis ning ta võeti kohe detektiivina tööle tagasi. Ees ootas veel niimõnigi juhtum...

Kodune ülesanne

Jutt mida mina lugesin oli "Mõistatuslik tempel" ja autor on Agatha Christie.

Miss Lemon kes oli Poirot'i sekretär, võttis vastu tundmatu kõne ning inimene palus Hercule Poirot'i. Poirot sai aru kes kõneles telefonis ning rääkis naisega paar sõna. Inimene oli Mrs. Ariadne Oliver ning tema kirjutas detektiivromaane. Mrs. Oliver soovis, et Poirot kähku Londonisse tuleks ning temaga kokku saaks. Ta oli juba kõik ära planeerinud, mis kell rong läheb, kes rongijaama vastu tuleb jne. Naine teadis, et Poirot ei jäta tulemata. Ainult miss Lemon ei olnud sellega nõus, kuna pidas siiski Poirot'i targaks ja intelligentseks meheks ning arvas, et Hercule Poirot niisama mingi kõne peale küll kohale ei ilmu. Kuid Poiroti uudishimu oli suur. Poirotile kutsuti takso ning ta oli rongijaama poole teel. Taksojuht oli väga jutukas. Vahepeal läksid mööda kaks neidu kes olid surmani väsinud ega teadnud palju teed veel jäänud sihtmärgini. Hercule Poirot pani veel tähele seda, et neidudel oli väga mitte köitevad riided seljas ning tal hakkas neist kahju ja kutsus nad taksosse. Kui Hercule Poirot rongijaama jõudis astus ta rongi peale ning oli teel Londonisse. Kohale saabudes ootas teda Mrs. Oliver suure uudisega.

Mina meelest oli lugu väga põnev, kahjuks lugesin ainult esimese peatüki läbi, aga arvan, et edasi lugedes on see vapustavalt huvitav. Üks nõrgimaid kohti oli muidugi see kus Poirot võttis takso peale kaks neidu, aga tugevaim pool oli see kus ta sõitis rongiga kohe Londonisse kui Mrs. Oliver helistas ja midagi täpsemalt ei rääkinudki.

Ülesanne 5

1.Kriminaalromaani komponendid on uurija ehk detektiiv, kuritegu ehk enamasti mõrv ja kõrvaltegelased.

2.Kriminaalromaani kolm liiki on thriller, detektiivromaan ja kohtudraama.

3.Esimene kriminaalromaan oli Wilkie Collinsi "Kuukivi".

4.Raamatu Sherlock Holmes ja doktor Watson autor on Arthur Conan Doyle, raamatu Hercule Poirot ja Arthur Hastings autor on Agatha Christie, raamatu komissar Maigret ja Perry Mason autor on Georges Simenon.

5.Raymond Chandleril esile kerkinud nn karmi koolkonna romaanides püütakse kriminaalset olustikku ja tegelaste kõnepruuki esitada võimalikult realistlikult ja nende romaanide õhustik on mõrvatagi kuritegudest läbi imbunud.

Ülesanne 4

Ülesanne 2

Kriminaalne:Kuritegelik.
Detektiiv: Salapolitseinik.

Ülesanne 3

1. "Kallis härra Q"
2."Tom Sawyer seiklused"
3."Päris kriminaalne lugu"
4."Siil Felix ja kriminaalne loomaaed"
5."Röövlirahnu Martin"
6."Tuukerkoer Torru"
7."Meisterdetektiiv Blonkvist"
8."Baskerville'ide koer"
9."Tõde on aja tütar"
10."Kuldsilm"

Mina2:)

Jätkan eelmist posti. Igaljuhul panen ma siia nüüd ühe pildi. See olengi mina--->

Minaa:)

Hei, mina olen Pilleriin. Vanus on 12 ja tegelen ratsutamisega. Silmad on mul halli ja helesinise segu. Juuksed on helepruunid. Olen umbes 160 cm pikk. Lemmik värv on heleroheline ja must. Arvutis olen vast igapäev. Internet oleks nagu mu sõber, leian kõik mis vaja:) Ajaveebi tegin sellepärast, et kirjutada siia kõike oma elust:) jms.
Kriminaalne:Kuritegelik, seadusevastane, kaelakohtulik.
Detektiiv: Salapolitseinik, nuuskur, sala, nuuskija.