Ülevaade spordialadest

Ratsutamine, kuulus antiikolümpiamängude kavva esimest korda 680. aastal eKr, mil võisteldi kaarikusõidus ja võidujooksus. Tänapäeval on olümpiamängude kavas kolm ratsutamisala, mis kujunesid lõplikult välja 19. sajandil.
Ratsutamisalade kujunemises mängis suurt rolli sõjavägi, sest neil oli vaja, et hobused suudaksid läbida pikki vahemaid erinevates oludes (kolmevõistlus) ja et neid oleks võimalik kasutada paraadidel (koolisõit). Suurbritannias laialt levinud rebasejahist, kus hobuste seljas liikunud jahimeestel oli vaja hüpata üle hekkide, kiviaedade ja okste, kujunes välja kolmas olümpiala (takistussõit).
Esimest korda kuulus ratsutamine olümpiamängude kavva 1900. aastal Pariisis, kui võisteldi takistussõidus, sellele järgnes 12-aastane paus ent ootamine tasus ennast ära - 1912. aastal Stockholmis olid kavas juba kõik kolm ratsutamisala. Märkimisväärne on, et kuni 1952. aastani tohtisid olümpiamängudel osaleda vaid meestest ratsaväeohvitserid. Pärast seda see nõue tühistati ja nüüd võistlevad mehed ja naised ühises arvestuses, olümpiamedalistiks loetakse ka selle võitnud hobust.
Rahvusvaheline Ratsaspordi Föderatsioon (FEI) asutati 1921. aastal ja tänapäeval kuulub sinna 135 liikmesriiki.

Ka mul endal on hobune, kellega pidevalt tegelen ja ka mitmetel erialadel, näiteks: takistusõidus ning koolisõidus. Minu jaoks on see tore trenn.

Eesti parimad sportlased koolisõidus on Marlen Vassil ning Grete Barake, takistussõidus aga Heiki Vatsel.
Välismaa parim koolisõitja on Andreas Helgstrand.

Iluuisutamine, on spordiala, kus sportlane peab oskama muusika saatel esitada füüsilisi oskusi uiskudel. Oluline esinemisel on muusika, mille järgi oma kava esitatakse. Iluuisutamine koosneb kohustuslikust lühikavast (koolisõit) ja vabakavast.
Üldse võisteldakse iluuisutamises neljas kategoorias. Meestel ja naistel on kavas eraldi üksiksõidud, ning paarissõit ja jäätants mehe ja naise koostööna.

Eesti meistrivõistlused toimuvad aastast 1915. Uisuliit asutati 28.novembril 1921 Eesti Talvespordi Liiduna. Peale Teine maailmasõda toimus tegevus Eesti NSV Iluuisutamisföderatsioonina. Eesti Uisuliidu tegevus taastati Eesti NSV Iluuisutamisföderatsiooni õigusjärglasena.
Rahvusvaheline tegevus taastati Rahvusvahelises Uisutamisliidus (ISU) ajutise liikmena 12. november 1991 ja täisliikmena 12. juuni 1993 Eesti Spordi Keskliidus taastati liikmelisus 21. mai 1991. Eesti Olümpiakomitee liige.

Eesti parimad iluuisutajad on Jelena Glebova ja Olga Ikonnikova.

Odavise, odaviske hoovõturada on 30–36,5 m pikk. Oda koosneb kolmest osast: esiosast, varrest ja käepidemest. Esiosas on teravast ja tugevast metallist ots, vars on valmistatud üleni metallist või muust sobivast materjalist ja käepideme asend on selline, et oda raskuskese asub selle all. Oda on ümmargune ja suurem ümbermõõt on tal käepideme kohal.
Oda kaalub meestel 800 g ja selle pikkus on 260–270 cm pikk ning naistel vastavalt 600 g ja 220–230 cm.
Odavise loetakse määrustepäraseks juhul, kui esimesena maandub maapinnale oda terav ots. Parema viskehaarde saamiseks võib sportlane kasutada vastavat määret, kuid ainult käel.

Eesti parim odaviskaja on Andrus Värnik.

Infot kogusin Vikipeedia.ee ning google.com