Olen siiski rebane. Praegu on kõht väga tühi ja kuulen kuidas minu eine ringi liigub. Ta on hüplev ja kiire, aga mina olen ju kavalam. See pärast proovin vaikselt talle lähemale hiilida. Minu jalge all on küll suured ja teravad kivid, ent see ei takista minu nälga. Minu saak lõhnas endiselt liigagi hästi, mille peale mul hakkas suu kohe vett jooksma. Kui olin juba paari sammu kaugusel hüppest, et haarata kinni oma eine, taipasin, et olen kellegi aias. Ehmusin ja vaatasin hirmunult ringi. Nägin maju ning nende katuste räästa olid kinnitatud mitmete loomade karusnahad. Sain kohe aru, et tegemist oli jahimehe koduga. See ajas jalad nõrgaks ning panin kiirelt jooksu, et mina sinna räästa alla ei satuks. Kui olin juba piisavalt kaugel, metsa sees, tundsin kuidas minu kõht korises valjult, aga eine püük pidi jääma järgmiseks korraks. Mul ei vea kohe üldse!
neljapäev, 26. veebruar 2009
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 õuna~aa~aaa:
Postita kommentaar